“Peegel minevikku”
Peegel minevikku on installatsioon, mis asetab vaataja tuttavasse, kuid ajaliselt nihkes olukorda. Laual on linik, küünal ja muud detailid, mida võib leida vanaema kirjutuslaualt. Lisaks seisab laual kineskoop televiisor, mille kumer klaas peegeldab tagasi. Vaataja istub laua taha ja jääb ekraani vaatama. Seal on tema enda kujutis, kuid see ei ole selge ega äratuntav. See on võõrandatud, moonutatud, justkui mälestus, mille põhijooned on alles, kuid mille üksikasjad on kadunud.
Kujutis reageerib vaataja kohalolule koheselt, kuid ei paku kontrolli ega dialoogi. Mida kauem vaataja jääb, seda tugevamaks muutub tunne, et nähtav peegeldus ei kuulu enam olevikku. See ei ole enam mina sellisena, nagu end praegu tunneb, vaid keegi teine, kunagine, vahepealne või juba kadunud.